KOLMAPÄEV, 28, September 2011

William Faulkneri “Hälin ja raev”

Raamat, mis tegi kogu raamatute maailma teistsuguseks, oli William Faulkneri “Hälin ja raev”, nii nagu ta kunagi ilmus selles “Varamu” valges sarjas. Ma olin lugenud kõiki neid poisteraamatud – “Kolme musketäri” ja “Kalle Blomkvisti” – ja siis on järsku mingi selline asi, mis on täiesti teistmoodi, mis tõmbab põranda alt ära ja sa kukud nagu mingisse auku…
 
See oli raamat, mille alusel ma valisin kunagi elukutse ja läksin õppima inglise filoloogiat.
 
Hilisem, ütleme, et nii lugemis- kui ka elukogemus on näidanud, et veenvalt on võimalik kirjutada nii vähem reljeefselt kui ka vähemreljeefsetel teemadel, aga too esmane ehmatus jääb ikkagi eluks ajaks alles.


William Harrison Faulkner

Hälin ja raev (2006)

5.05 €

Lisa tellimusse

Raamat sarjast XX sajand.

«Hälin ja raev» on William Harrison Faulkneri neljas romaan. Ei ole teada selle raamatu inkubatsiooniperioodi pikkust, mis või kesta mitmeid aastaid, küll aga on andmeid, et käsikiri valmis kuuekuulise pingelise ...

William Harrison Faulkner

Hälin ja raev (1972)

2.41 €

Lisa tellimusse

«Hälin ja raev» on William Harrison Faulkneri neljas romaan. Ei ole teada selle raamatu inkubatsiooniperioodi pikkust, mis või kesta mitmeid aastaid, küll aga on andmeid, et käsikiri valmis kuuekuulise pingelise töötamise järel 1928. aastal. ...

TEISIPÄEV, 27, September 2011

Endel Taniloo elulooraamat

Skulptor Endel Taniloo elulooraamat „Teekond muusa juurde“ annab nauditavas keeles ülevaate iginoore ja elurõõmsa kunstniku põnevast elukäigust.“Monumentalist jumala armust“, lugematute kunstiajalukku läinud tööde autor, õppejõud, tulihingeline kunstielu korraldaja ja kultuurielu edendaja on alati olnud uudishimulik elujälgija – talletatut jagab ta nüüd lugejatega.

Raamat on illustreeritud rohke pildimaterjaliga ning sisaldab Endel Taniloo tööde ja näituste täieliku nimestikku.

Teekond muusa juurde kulgeb läbi lapsepõlve Tartus pärmivabriku kandis, kuldsete lokkide lehvides krutskimehe, kuid usina õpilasena läbi koolide (poistekoolis tuli küll lokid langetada „tulevase hariduse ohvrialtarile“) Tartu Õpetajate Seminaris omandatud algkooliõpetaja kutseni. Kirevad ja tormakad tudengiaastad lükkas elu edasi sõjajärgsesse aega, sest õpingud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Anton Starkopfi käe all (autori sõnul toimus seal tema esmakohtumine Muusaga) katkestas sundmobilisatsioon ja sellele kohe järgnenud aastad sõjavangina Novosibirski laagris. Autor ei jaga oma mälestustes läbielatud õudu, vaid rõõmu leivatükist, leitud sõbrast, võidetud võitlusest ja sellest, et ikka õnnestus jalgele tõusta – surm ei saanud vintskest mehest võitu.

Tagasi kodus, lõpetas Endel Taniloo Tartu Riikliku Kunstiinstituudi eeskujuliku hinde saanud diplomitööga „Naiskorvpallur“ – akt ei tulnud neil aegadel kõne allagi ja sporditemaatika andis võimaluse avada inimkeha olemust. Muusa kutse ei lasknud ühtegi loengut vahele jätta, aga energiat jäi üle ja nii mängis ta Ado Vabbe juhatusel tantsuorkestris kitarri, oli innukas rahvatantsija, edukas vehkleja ja lauatennisist (oskus hästi kaotada sai minu järgmiste võitude eelduseks – lk 65).

Kohe pärast instituudi lõpetamist algas aastakümnetepikkune töö loovkunstnikuna. Raamatust leiab mõnusaid mälestuskilde taieste sünniloost, mõtteid kunstist ja kunstniku missioonist, vanavarahuvist ja sellest, mis juhtub, kui meest puudutab Pegasus.

KOLMAPÄEV, 28, September 2011

Stephenie Meyer "Videvik"

Vaimustav romantiline raamat keskkoolitüdrukust Isabella Swanist, kes kolib oma isa juurde Forksi – juba kliima poolest mitte just meeldivasse väikelinna. Koolis jääb neiule silma veider seltskond noori. Need noored pole tavalised, vaid kuuluvad vampiiride perekonda.
 
Juhtub see, mis juhtuma ei peaks. Isabella armub vampiiriperekonna noorimasse – Edward Cullenisse, seades ohtu oma pere.
 
See on raamat, mida on päris raske käest panna. “Videvikku” võiks nimetada romantiliseks ulmeks, mida on ülimalt kerge ja ladus lugeda. On värskendav, et vampiire ei kujutata teoses traditsioonilisel moel.


Stephenie Meyer

Noorkuu. Videviku saaga II raamat

Bella Swani jaoks on üks asi tähtsam kui elu: Edward Cullen. Aga armastus vampiiri vastu on palju ohtlikum, kui Bella oleks iial osanud arvata. Edward päästis Bella juba ühe õela vampiiri küüsist, aga nüüd, mil nende kõiketrotsiv suhe ...

Stephenie Meyer

Videvik. Videviku saaga I raamat

Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, ...

KOLMAPÄEV, 28, September 2011

Hellar Grabbi. Seitse retke isamaale

Ses raamatus on palju kultuurilooliselt ja seltskondlikult huvitavat materjali, on natuke poliitilist analüüsi ja püütud vastuseid otsida mõnedele eesti pagulaskonda aastakümneid vaevanud küsimustele. Eelkõige siis sellele, kas toonane Eesti külastamine oli tark ja vajalik ja kas sellest ei saanud mõnikord mina-ja-Paul-Eerik-kultuurisafari (kui kasutada noore Toomas Hendrik Ilvese kujundeid).
 
Grabbi esitab oma raamatus hulgaliselt häid ja õiglaseid argumente, miks oli hea, et paljud pagulased Nõukogude Eestit külastasid ja miks oli hea seda läbi VEKSA teha. Oma sõnu võtab ta tsementeerima Tiefi, Laretei, Uustalu, Asti jt auväärsed ühiskonnaelu tegelased.
 
Positiivsele on raske vastu vaielda. Aga miinuseid oleks võinud ka nimetada, vaevalt, et Grabbi neid aastate jooksul ei märganud. Aga äkki ei märganudki, sest nagu kirjutab ajaloolane Villu Jürjo oma raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti“ (1996), kommenteerides Grabbi ja Ottawa Nõukogude saatkonna töötaja Mihhail Murnikovi suhteid: „Raske on hinnata, kuivõrd konfidentsiaalne on informatsioon, mida Grabbi Murnikovile edastas, kuid tahtmatult jääb mulje, et Grabbi ei andnud endale aru, kellega ta räägib.“
 
Teiseks pole Grabbist päris aus, et Nõukogude Eesti mittekülastamise peaideoloogina esitletakse korduvalt vaid kitsarinnalist kaikameest Harald Raudseppa. Grabbi teab väga hästi, et okupeeritud Eestit ei külastanud Kalju Lepik, Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ja sajad teised kultuuriinimesed. Ja seda mitte seepärast, et nad ei oleks viitsinud. Ka rumaluses on neid kohatu kahtlustada. Grabbi rõhutab, kui palju aitas Nõukogude Eestiga otsene suhtlemine kaasa sellele, et kodueestlased said lugeda pagulasautoreid ja muud moodsat kirjandust. Kindlasti tõsi. Aga ka Kangro jt, kes kordagi Eestis ei käinud, saatis siia erinevaid teid pidi sadu ja tuhandeid raamatuid, kümneid tuhandeid inforikkaid kirju.
 
Usun, et kokkuvõttes oli hea, et olid olemas need, kes riskides oma isikliku renomee ja julgeolekugagi, suhtlesid okupeeritud Eestiga otse ja vahetult ja sama hea oli ka see, et olid olemas need, kes kindlameelselt, isiklike soovide kiuste näha oma vanemaid ja sünnimaad, keeldusid igasugusest suhtlemisest okupatsioonivõimudega.
 
Eelöeldu ei vähenda põrmugi Grabbi isiklikku rolli kultuurikullerina. Hellar Grabbi oli nõukogude ajal eesti kultuuriringkondades muidugi tuntud ja hinnatud inimene, natuke era- ja harukordne. Natuke keelatud ja natuke lubatud. Hiljem, iseseisvuse taastudes sai temast lihtsalt üks paljudest ulgueestlastest. Temast sai muuhulgas üks neist, kes tuli ja õpetas, kuidas põllumajandust päästa, kuidas välismaal käituda, kuidas ja keda valida. Oli selline laia profiiliga väliseestlane. Enamasti kaasas hea tuju, eluterve uudishimu ja viskipudel.
 
Hellar Grabbi püüab oma raamatus nõukogudeaegseid eestlasi, ka tollast nomenklatuuri, heatahtlikult mõista. Mõnikord ehk isegi liiga heatahtlikult ja ehk kergeusklikultki. Õnneks suudab ta enamasti siiski säilitada objektiivse kõrvalpilgu. Näiteks Debora Vaarandist rääkides ei ole Grabbil kahtlust, et Vaarandi luule on laias laastus väheväärtuslik. Seda enam hoiab ta end langemast Vaarandi isiksuse võlu lummusesse, sest see ei lubaks tal enam olla objektiivne kirjanduskriitik. Inimlikult häid analüüse on Arnold Greenist, Vaino Väljasest ja mitmest teisest.
 
Sellel reisiraamatul on tänastele ränduritele kaks õpetust. Esiteks tuleb maailma vaadata eelarvamusteta, siis on võimalik õiglaselt hinnata nii Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr 1 juhi Arno Saare kui ka ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli tegevust. Teiseks pole siiani kadunud riigid, kuhu reisides võime olla samas olukorras, milles Grabbi oma kodumaareiside puhul. Kuidas käia Kuubal või Myanmaris nii, et see ei toodaks kasu sealsetele režiimidele, aitaks aga allasurutud rahvaid? See on oskus, mida tasuks Grabbi Eesti-reiside varal õppida.

KOLMAPÄEV, 28, September 2011

E-raamatute müük Eestis

Kogu maailmas kiirelt populaarsust koguvate e-raamatute müüki Rahva Raamat, Apollo ja Krisostomus. Raamatumüügi turule siseneb samas uue tegijana Elion, mis avab täiesti uue digitaalsete raamatute ja muusika ostukeskkonna.

„Oleme digitaalse sisu müügiga digiTV videolaenutuse näol tegelenud juba neli aastat. Lisaks sellele opereerime üle kümne aasta Eesti suurimaid keskkondi NETI ja hot.ee-d. Meie jaoks on see loogiline samm,“ põhjendas Elion Ettevõtete ASi sisuteenuste juht Paul Kristjan Lilje raamatuärisse sukeldumist. „Eraldi veebikeskkonna lõime seetõttu, et digitaalne muusika ning audio- ja e-raamatud ei sobi loogiliselt ühtegi Elioni tänasesse veebikeskkonda.“

Praeguseks on Elioni avalikku testimisfaasi jõudnud veebileht digikogu.ee üles sättinud ligikaudu 150 e-raamatu tutvustust, millele lisandub ca 25 000 eestimaist ning ligikaudu 105 000 välismaist muusikapala, kuid Lilje sõnul on oodata nimekirja kiiret pikenemist. „Valik täieneb iga päev ja loodame e-raamatute vallas lähiajal 1000 nimetuseni jõuda,“ sõnas Lilje Äripäeva küsimustele vastates.

E-raamatute plahvatusliku tekitamise ja müügile jõudmise taga on osaühing Eesti Digiraamatute Keskus. Firma on sõlminud e-raamatute levitamiseks lepped 40 juhtiva kirjastusega ja aitab neil tekste laialt levinud epub-formaati konverteerida. Lisaks on loodud kõigi müüjate jaoks sobiv ühtne e-raamatute müügisüsteem. Algselt välja käidud eesmärgist jõuda 1000 e-raamatuni juba enne aastavahetust, on küll pisut maha jäädud, aga raamatuid lisandub iga päev ja kindlasti aitab müügi käivitumine aktiveerida ka kirjastajaid, kellest saadaolevate e-raamatute valik kõige rohkem sõltub.

„Ma ei ole 100% kindel, et aasta lõpuks 1000 raamatut müügile saame, aga võib-olla saame selle eesmärgi täis näiteks 24. veebruariks, kõik oleneb kirjastustest ja nende aktiivsusest,“ kommenteeris Eesti Digiraamatute Keskuse juht Margus Küppar. Tema sõnul on saanud ulja plaani komistuskiviks fakt, et senised kirjastuste sõlmitud autoriõiguste lepingud käsitlesid vaid traditsiooniliste raamatute väljaandmist ning e-raamatute tarbeks tuleb uued lepingud sõlmida. See võtab aga aega.

Lilje sõnul on tava- ja e-raamatute hinnavahe ligikaudu 25% digiraamatute kasuks. Samas nägi Lilje Elioni eeliseid võrreldes aastaid tegutsenud ja samuti e-raamatuid ning muusikat müüvate Apollo, Rahva Raamatu ja teiste raamatukaupmeestega selles, et ostetud faile saab digikogusse salvestada.

„Uurisime enne digikogu.ee loomist väga põhjalikult analoogseid keskkondi üle maailma ning ühe suurima puudusena avastasime selle, et ostetud sisu ei säili pikaajaliselt ostukeskkonnas, vaid ainult seadmetes, kuhu faili oled alla laadinud,“ selgitas Lilje. „Kui aga arvuti peaks üles ütlema, mobiiltelefon või MP3-mängija ära kaduma, oled ka ostetud failidest ilma. Digitaalsete raamatute või ka suure fonoteegi puhul võib see kulu väga suur olla.“

Elion loodab oma digikogu plussi teenida kahe aastaga. „Loodame jõuda lähiaastatel järgi maailma trendidele ehk loodetavasti räägime siis kogu raamatute äris digiraamatute turuosast kümnetes protsentides,“ märkis Lilje tulevaks aastaks plaanitud käibe kohta.

Küppari sõnul aitab e-raamatute kasutuselevõtt tuua lugejateni taas teosed, mille tiraaž on poodides läbi müüdud, kuid uue väikesemahulise tiraaži trükkimine käiks kirjastustele majanduslikult üle jõu. Ühtlasi saaks tulevikus e-formaati üle viia kooliõpikud, mis vähendaks kordades koolikoti kaalu. Esimesed e-õpikud võivad välja tulla juba järgmisel aastal.

E-raamat on oma olemuselt andmefail, mille väljanägemine sõltub faili lugemise seadmest. Laialt levinud epub-formaadis faili saab lugeda nii arvutist, nutitelefonist, erinevatest tabletitest-padidest kui ka spetsiaalsetest e-lugeritest.

Ostetud digiraamatud ja muusika on kaitstud nn sotsiaalse koopiakaitsega, mis sisaldab ostja isikuandmeid sisaldavat digitaalset exlibrist. Selle järgi on vajadusel võimalik tuvastada, millised ostjad e-raamatuid ebaseaduslikult levitasid või neid digikogust kõigi oma sõprade-tuttavate arvutitesse laadisid.

Praegu veel mitme tuhande kroonised e-lugerid on mõnisada grammi kaaluvad must-valged, silmadele mugavad ning vähese energiakuluga seadmed, mis võimaldavad korraga kaasas kanda isegi tuhandet raamatut.

Suure ülemaailmse nõudluse tõttu pole neid Eestisse veel kuigi palju müüki jõudnud, aga näiteks Rahva Raamat ja Krisostomus müüvad neid ka juba täna.

Eestis levinud nutitelefonidesse saab olenevalt telefoni mälumahust või lisamälu kasutamisest salvestada rohkem kui 100 e-raamatut, mida igavate koosolekute ajal või ärikohtumiste vahel lugeda.

KOLMAPÄEV, 28, September 2011

Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem 3. osa

See raamat on viimane raamat üldse, mis on kirjutatud nendest neljast musketärist. Kuidagi kahju oli siis, kui raamat läbi sai, kuna rohkem nendest ei kirjutata. Kolmas osa oli aga kuidagi kõige sündmusterohkem.

Nüüd siis sündmustest.
Rahandusminister korraldab balli, kus Aramis röövib kuninga ja viib ta vanglasse. Tuleb välja tõde, et kuningal on kaksikvend, kes on olnud kõigile teadmata. Aramis vahetab kuningad ära ja räägib sellest oma sõbrale, rahandusministrile, kes päästab kuninga vangist. Päris kuningas annab valekuninga d' Artagnani kätte ja d' Artagnan viib valekuninga saarele ja vastavalt kuninga käsule peab too kandma raudset maski, et nende sarnasust näha ei oleks. Kui see tehtud, peab d' Artagnan minema ühele saarele ja sealt üles leidma Aramise ja Porthose ning nad kuninga kätte viima, et kuningas saaks nad surma mõista. Kuningas vihkab neid kahte, kuna Aramis oli selle kõige taga ja Porthos aitas endalegi teadmata kaasa. D' Artagnan ei taha seda teha ja ta sõidab tagasi. Üks ohvitser võtab juhtimise üle. Porthos ja Aramis põgenevad, aga ellu jääb vaid Aramis. Porthos pärandab kogu oma Raoulile. Raoul on aga armuasjade tõttu meeleheitel ja läheb sõtta, et saada surma.  Ja saabki.  Athos ei ela seda üle ning heidab peale poja surmateate saamist hinge. Aramis aga põgeneb Hispaaniasse ja saab seal hertsogiks.

Pärast nelja aastat kohtuvad Aramis ja d' Artagnan. Aramis on Prantsusmaal saadikuna. Kuninga armuke La Vallière' ist aga kuningas enam ei hooli ja tal on juba uus armuke.
Tuleb aga sõda, Madalmaade vastu. Võitlevad Prantsusmaa ja Inglismaa Hollandi vastu. Sõjakäigul saab d' Artagnan ametikõrgendust. Ta saab Prantsusmaa marssaliks. Teate saamise hetkel tabab teda aga mürsk, mis ta tapab. Raamatus jäigi Aramis ainsana ellu. D' Aragnan' i viimased sõnad olid: 

"Nägemiseni, Athos ja Porthos, jää igaveseks jumalaga, Aramis!"


Kurb lõpp oli, aga muidu oli väga huvitav, soovitan seda raamatut kindlasti kõigile!!!

KOLMAPÄEV, 28, September 2011

Audioraamatud massidesse!

Sul on selge ja ilmekas hääl, r-i ei põrista, s-i ei susista? Varu siis endale veekarahvin ja paku ettelugemisteenust.
Ei, ma ei taha meie niigi näljapajukil näitlejailt viimast leiavakannikat käest võtta (muide, sina, lugeja, võid ju vabalt olla ka üks neist). Lihtsalt ettelugemist vajavaid tekste on kõvasti rohkem kui turul saadaolevat teenust.

Ma ei pea silmas ainult vaegnägijaid, ehkki ka see on üks tänulik, paraku mitte väga maksujõuline publik. Kuid pea igaüks meist on leidnud end tegelemas millegagi, mis on küll igav ja üksluine, kuid nõuab ometi tähelepanu ning vabu käsi ja silmapaari. Rekkarooli keerates või jalgrattapedaale sõtkudes sa samal ajal raamatut lugeda ei saa, kuid pisikesed kõrvaklapid on pea iga jooksja kõrvas.

Vaevalt et mõni kirjastus sulle vastavat tööd pakkuma tuleb. Parim, mida sa teha saad, on nimetet idee neile ise välja pakkuda. Osta korralik mikrofon koos kõrvaklappidega (viimased on selleks, et sa oma häält ise ka kuuleks ja kõnet kontrollida saaks) ning tee endale selgeks mõne vabavaralise helitöötlusprogrammi alustõed. Seejärel tee mõned proovilugemised - need on selleks ka head, et saad ise ka teada, kui kvaliteetset häält sa teed ning kas su häälepaelad üldse nii pikka lugemist kannatavad. Siis otsi mõni raamat või tark ajakiri, mida sa ise oleksid nõus tüütul lennureisil kõrvaklappidest kuulama, ja valmista mõned helilõigud. Siis mine teksti omaniku (eeldatavalt kirjastus) juurde ning paku diili: kas nad levitavad sinu loomingut ise ja maksavad sulle honorari, või lubavad oma loomingut sinul levitada ja tulud teete pooleks.

Võib muidugi juhtuda, et kõik kirjastused, mille poole pöördud, saadavad su pikalt ja keelavad sul oma väärtuslikku autoriõigust rikkuda. Pole hullu - õnneks on olemas klassika. Ka kõige karmim autorikaitseseadus ei kehti loomingu suhtes, mille autor on rohkem kui 70 aastat surnud. Tammsaaret küll rekkajuhtidele ei soovitaks, kuid teismelistel võib rulatamise kõrval "Tõde ja õigus" kohustusliku kirjandusena kõrvaklappides tiksuda küll. Rekkajuhtidele aga võid pakkuda omakompileeritud ülevaadet huvitavamatest kohtadest trassidel Tallinn-Barcelona või Tallinn-Ateena, lähtematerjali leiad sealt, kust kõik teisedki - Internetist :)

Edasi on juba lihtne - riputad valmisklipid veebi üles ja küsid igaühe eest näiteks kuni 9 EUR-i (lühemate eest võid ka viiekaga leppida). Maksta võib näiteks SMS-i või PayPal'iga.

KOLMAPÄEV, 28, September 2011

Rariteedid Rävala puiesteel

TOLMUNE, AGA IGAVENE: Baltika ja haruldaste raamatute osakonna juhataja Katrin Kaugver, restaureerimisosakonna juhataja Rene Haljasmäe ja rahvusbibliograafia sektori juhataja Helje-Laine Kannik avavad vanaraamatu võlu ja olemust. Oma igapäevases töös püüavad nad balansseerida kahe vahel: ühest küljest on oluline, et haruldased köited hästi säiliksid, samas tahavad nad, et raamatud jõuaksid hoidlatest välja inimesteni, kes nende vastu huvi tunnevad.

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu vanatrükiste kollektsiooni kuulub üle 30 000 rariteetse trükise. Kui juurde arvata 1940. aastani ilmunud raamatud, on köiteid 370 000 ringis. Igasse raamatusse süveneda raamatukogu töötajatel muidugi aega ei ole. “Kuna raamatuid on väga palju, on lugejad sageli targemad kui meie ise ning teevad väga põnevaid leide,” sõnab Katrin Kaugver. Tallinna kogu rosinaks nimetab ta Oleviste kiriku raamatukogu 16. sajandist. “See oli seemneks 19. sajandil tekkima hakanud baltisaksa kogule, mille järgi ongi nime saanud Baltika kogu ja Baltika lugemissaal. Põhiosa kogust moodustab baltisakslastest intellektuaalide rajatud seltsi (Estländische Literärische Gesellschaft) raamatukogu. Nemad keskendusid eelkõige sellele, mis ilmus Balti kubermangudes, Liivimaal, Eestimaal, Kuramaal, kuigi oli ka tähtsaid Euroopas ilmunud raamatud.”
 
Vanaraamat ei ole igav

“Vanaraamat on asi iseeneses ja seetõttu seda ka tänapäeval uuritakse. Vanaraamatu puhul pole tähtis mitte ainult sisu, vaid oma osa on ka köitel, paberil, juurdekirjutistel või -joonistustel. Kogu see info teeb vanaraamatu põnevaks ja ta toimib omaette objektina, mida saavad uurida kunstiajaloolased, ajaloolased, ühiskonnateadlased,” võtab Katrin kokku vanaraamatu tähenduse. Aeg-ajalt on raamatutesse kirjutatud lausa pikki lugusid: kust ja kellelt omanik selle raamatu sai, mis see maksis (kui mitu lammast) või mis juhtub sellega, kes raamatu ära kaotab. Kord oli peremees läbi mitme aasta kirjutanud külvikorrad ja saagid. Piiblites ja kirikuraamatutes on enamlevinud perekondlikud sissekirjutused, sünni- ja surmakuupäevad. Nende sissekirjutuste põhjal saab uurida perekonnanimede muutumist.
 Katrini sõnul tegeldakse Tallinnas parasjagu vanaraamatu elektroonilise katalogiseerimisega. “Enamikus Euroopa raamatukogudes on see etapp aga läbitud ja nemad võivad juba edasi liikuda.” Katrin toob näitena välja tähtsate ühiskonnategelaste, teadlaste või kirikutegelaste raamatukogude taastamise. “Uuritakse, mida nad lugesid, mis märkusi serva peale tegid, milliseid järeldusi neist teha saab. See on võimalik just tänu sellele, et omanik on raamatusse kirjutanud oma nime. Meid on küll lapsest saadik õpetatud, et “ära sodi raamatut!”, aga pigem võiks inimesi üles kutsuda, et natuke võiks ikka sodida,” leiab ta.
 
Tallinna trükise juubel

Helje-Laine Kannik tutvustab Tallinna trükise ajalugu: “Tallinna trükisel on juubelihõnguline aasta. Esimene siinne raamatutrükkal pani üles oma käsipressi 375 aastat tagasi. Esimesed teadaolevad trükised Tallinnas on trükitud 1634. aastal (trükikoda asus praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi ruumides). Esimeseks Tallinna trükkaliks oli Christofer Reusner, kes oli olnud pikka aega Stockholmi kuninglik raamatutrükkal. Ta oli kaua aega trükkinud Stockholmis väga ilusaid raamatuid ja tõi sealse kvaliteedi ka siia.” Helje-Laine märgib, et tänu sellele oli Tallinna trükis võrreldes Tartu trükisega kvaliteetsem.
 Samal ajal asutati nimelt ka Tartu trükis, mis aga erinevalt Tallinna trükisest oli akadeemiline üksnes trükis. “Siinsete trükiste autorid olid Tallinnas elavad pastorid ja gümnaasiumi professorid. Anti välja ka linna ametlikke teateid. Sellest trükisest on säilinud väga vähe – nii Eestis kui ka mujal. Oleme püüdnud leida neid kõigist Euroopa vanaraamatute kogudest, mis on ka õnnestunud. Oleme siia kogunud päris kena hulga koopiaid.” Helje-Laine peab oluliseks teavet selle kohta, millised trükised on siin olnud ja et osa neist on ka praegu olemas, näiteks väga väikestes Saksa raamatukogudes. “Rahvusbibliogaafiat on peetud eestikeelse kirjanduse kogumise ja teavitamisega seotud tegevuseks, aga tegelikult on siinne trükis nii eesti-, saksa- kui ka rootsikeelne ja meie püüame hetkel need kokku panna, et tekiks selline kogumik Tallinna trükistest, kus oleksid esindatud kõigis keeltes kõik trükised, mis olemas on.”
 Helje-Laine sõnul vajaks uurimist just võõrkeelne osa Tallinnas trükitud vanaraamatutest. Eestikeelsed olid rohkem tarberaamatud, saksa keeles aga avaldati ka luuletusi, kooliõpetust ja isegi teadust. Et aga eestikeelne trükis on tõesti väga rariteetne, siis seda on rohkem uuritud ja koostatud ka punane raamat.
 
Raamatukogutöötaja kui detektiiv

Katrin ütleb, et vanaraamatutega tegelemine neelab inimese koos naha ja karvadega ning mõnikord tunneb ta end lausa detektiivina. Näiteks varukogu läbi vaadates leiti erinevate Saksa raamatukogu templitega raamatud, millest oli kohe aru saada, et need on väga vanad. Esimesena võeti ühendust Bremeni raamatukoguga. Selgus, et kui Nõukogude väed Saksamaalt taandusid, võtsid nad raamatud kaasa ja puistasid Eestisse jõudes siin laiali. Katrini sõnul toimus selline diplomaatiline akt: “Saatsime raamatud tagasi, olgugi et neid oli ainult kaheksa. Meil polnud põhjust neid endale jätta. Need polnud meile sisuliselt olulised. Pealegi olid need ju ära varastatud saksa raamatud!”
 Bremeni raamatukogus aga oldi raamatute üle väga õnnelikud. Sündmus jäädvustati Bremeni raamatukogu kodulehe uudistes ja koostati pressiteade, et 2009. aastal saadi kätte II maailmasõjas kaduma läinud raamatud. “Sa ei tea kunagi, mis sind ootab, kui sa hakkad seda kuhja läbi vaatama,” lisab Helje-Laine ja märgib, et selline leid andis lootust, et nii mõneski kohas võib veel midagi välja tulla.
 
Vanaraamatu puhul olgu paigas nii temperatuur kui valgus

Katrin toob naljatades välja töötajate erinevad eesmärgid: kui tema püüab eelkõige levitada raamatute kohta teavet ja inimesi nendeni suunata, siis restauraator Rene Haljasmäe seisab hea selle eest, et need kaua säiliksid.
 Katrin toob piltliku näite laual asetseva 18. sajandist pärit raamatu toel, et kui tema lükkab seda minu suunas, et “vaata-vaata”, siis Rene jälle tõmbab tagasi, et “oota-oota”. Nad võrdlevad oma tööd köielkõndimisega, kus tuleb alati otsida parim kesktee. Katrin ei arva, et raamatud peaksid seisma mingite abstraktsete tulevaste põlvkondade jaoks luku taga, samas aga on tähtis, et need veel kaua säiliksid. Rene toob välja vapiraamatu tegemise: “Kuigi skaneerimine paratamatult raamatuid mõnevõrra kahjustas, saab nüüd põnevaid illustratsioone vaadata tunduvalt enam inimesi.”
 Rene sõnul nõuab vanaraamat eritingimusi, õige peab olema nii temperatuur kui ka valgus. “Enne siia jõudmist on raamatud asunud väga erinevates kohtades, kas hoidlates või isegi ladustatuna täiesti valedes tingimustes. Raamatute olukord on erinev vastavalt sellele, kuidas ja kus on neid hoitud: vaekojas, kirikutes, Kohtu 6 keldris jne. Praegu on neil suhteliselt head tingimused võrreldes eelnevaga, kuigi mitte ideaalsed, näiteks võiks olla kuivem ja madalam temperatuur,” märgib restauraator.

JOOKSEV AASTA