KOLMAPÄEV, 06, Juuni 2012

Uued ja kasutatud raamatud -50% soodsamad!

Hea raamatuhuviline,


Nüüd kõik uued ja kasutatud raamatud -50% soodsamalt!

Kasuta võimalust ja telli kodulehelt WWW.KASUTATUDRAAMAT.EE


Kampaania kestab kuni 20.juuni 2012


Kasutatud Raamat
klienditeenindus

ESMASPÄEV, 17, Oktoober 2011

Nooruke autor kirjutas oma vahetusõpilaselust raamatu

Kirjastuselt Petrone Print on ilmunud raamat „Minu Tšiili. Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused”, mis räägib tol hetkel vaid 16aastase tüdruku õpilasvahetuse kogemusest kaugel Lõuna-Ameerikas. Raamatu autor Liisi Lõo on seni kõige noorem „Minu”-sarja kirjutaja, olles raamatu ilmumise ajal vaid 20aastane.

„Liisi raamat ei ole pelgalt Tšiili reisiraamat, vaid peaks olema huvitav lugemine noortele, kes plaanivad ise välismaale õppimaminekut, ning ka nende vanematele, kel on kindlasti palju küsimusi õpilasvahetuse kohta. Liisi on hea lugude jutustaja ning raamatudialoogid loovad vaheda pildi särtsakast Ladina-Ameerika elust ning inimestest,” ütleb raamatu kirjastaja Kairit Lillepärg.

Raamatu kohta loe lähemalt siit.

KOLMAPÄEV, 12, Oktoober 2011

Mayada, Iraagi tütar - Jean P. Sasson

Iraagi ühe väärikama ja lugupeetuma perekonna liige Mayada al-´Askarī kasvas luksuses ja käis läbi kuninglikust soost isikutega. Kui 1968. aastal haaras võimu Saddam Husseini Ba´athi Partei, poleks Mayada osanud arvatagi, et salapolitsei võiks tema vastu huvi tunda. Siis aga jõudis kätte 1999. aasta õudne päev.

Jean P. Sasson

Mayada, Iraagi tütar

19.99 €

Lisa tellimusse

KOLMAPÄEV, 05, Oktoober 2011

Sting - Murtud muusika

Stingi vaimukalt ja huvitavalt kirjutatud memuaarid. “Murtud muusika” käsitleb edasipürgiva rokkari impulsiivset elu, mõjudes hea olustikukirjeldusena ühest nooblimast ajastust. Raamat pakub palju huvitavaid fakte ja teadmisi, muusika pole ainus Stingi huvitanud teema. Sting on suurepärane jutuvestja, oma raamatus on ta avameelne, siiras ja mõtlemapanev.

Sting

Murtud muusika

Hind 7.99 €

Lisa tellimusse

KOLMAPÄEV, 28, September 2011

Hellar Grabbi. Seitse retke isamaale

Ses raamatus on palju kultuurilooliselt ja seltskondlikult huvitavat materjali, on natuke poliitilist analüüsi ja püütud vastuseid otsida mõnedele eesti pagulaskonda aastakümneid vaevanud küsimustele. Eelkõige siis sellele, kas toonane Eesti külastamine oli tark ja vajalik ja kas sellest ei saanud mõnikord mina-ja-Paul-Eerik-kultuurisafari (kui kasutada noore Toomas Hendrik Ilvese kujundeid).
 
Grabbi esitab oma raamatus hulgaliselt häid ja õiglaseid argumente, miks oli hea, et paljud pagulased Nõukogude Eestit külastasid ja miks oli hea seda läbi VEKSA teha. Oma sõnu võtab ta tsementeerima Tiefi, Laretei, Uustalu, Asti jt auväärsed ühiskonnaelu tegelased.
 
Positiivsele on raske vastu vaielda. Aga miinuseid oleks võinud ka nimetada, vaevalt, et Grabbi neid aastate jooksul ei märganud. Aga äkki ei märganudki, sest nagu kirjutab ajaloolane Villu Jürjo oma raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti“ (1996), kommenteerides Grabbi ja Ottawa Nõukogude saatkonna töötaja Mihhail Murnikovi suhteid: „Raske on hinnata, kuivõrd konfidentsiaalne on informatsioon, mida Grabbi Murnikovile edastas, kuid tahtmatult jääb mulje, et Grabbi ei andnud endale aru, kellega ta räägib.“
 
Teiseks pole Grabbist päris aus, et Nõukogude Eesti mittekülastamise peaideoloogina esitletakse korduvalt vaid kitsarinnalist kaikameest Harald Raudseppa. Grabbi teab väga hästi, et okupeeritud Eestit ei külastanud Kalju Lepik, Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ja sajad teised kultuuriinimesed. Ja seda mitte seepärast, et nad ei oleks viitsinud. Ka rumaluses on neid kohatu kahtlustada. Grabbi rõhutab, kui palju aitas Nõukogude Eestiga otsene suhtlemine kaasa sellele, et kodueestlased said lugeda pagulasautoreid ja muud moodsat kirjandust. Kindlasti tõsi. Aga ka Kangro jt, kes kordagi Eestis ei käinud, saatis siia erinevaid teid pidi sadu ja tuhandeid raamatuid, kümneid tuhandeid inforikkaid kirju.
 
Usun, et kokkuvõttes oli hea, et olid olemas need, kes riskides oma isikliku renomee ja julgeolekugagi, suhtlesid okupeeritud Eestiga otse ja vahetult ja sama hea oli ka see, et olid olemas need, kes kindlameelselt, isiklike soovide kiuste näha oma vanemaid ja sünnimaad, keeldusid igasugusest suhtlemisest okupatsioonivõimudega.
 
Eelöeldu ei vähenda põrmugi Grabbi isiklikku rolli kultuurikullerina. Hellar Grabbi oli nõukogude ajal eesti kultuuriringkondades muidugi tuntud ja hinnatud inimene, natuke era- ja harukordne. Natuke keelatud ja natuke lubatud. Hiljem, iseseisvuse taastudes sai temast lihtsalt üks paljudest ulgueestlastest. Temast sai muuhulgas üks neist, kes tuli ja õpetas, kuidas põllumajandust päästa, kuidas välismaal käituda, kuidas ja keda valida. Oli selline laia profiiliga väliseestlane. Enamasti kaasas hea tuju, eluterve uudishimu ja viskipudel.
 
Hellar Grabbi püüab oma raamatus nõukogudeaegseid eestlasi, ka tollast nomenklatuuri, heatahtlikult mõista. Mõnikord ehk isegi liiga heatahtlikult ja ehk kergeusklikultki. Õnneks suudab ta enamasti siiski säilitada objektiivse kõrvalpilgu. Näiteks Debora Vaarandist rääkides ei ole Grabbil kahtlust, et Vaarandi luule on laias laastus väheväärtuslik. Seda enam hoiab ta end langemast Vaarandi isiksuse võlu lummusesse, sest see ei lubaks tal enam olla objektiivne kirjanduskriitik. Inimlikult häid analüüse on Arnold Greenist, Vaino Väljasest ja mitmest teisest.
 
Sellel reisiraamatul on tänastele ränduritele kaks õpetust. Esiteks tuleb maailma vaadata eelarvamusteta, siis on võimalik õiglaselt hinnata nii Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr 1 juhi Arno Saare kui ka ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli tegevust. Teiseks pole siiani kadunud riigid, kuhu reisides võime olla samas olukorras, milles Grabbi oma kodumaareiside puhul. Kuidas käia Kuubal või Myanmaris nii, et see ei toodaks kasu sealsetele režiimidele, aitaks aga allasurutud rahvaid? See on oskus, mida tasuks Grabbi Eesti-reiside varal õppida.

TEISIPÄEV, 27, September 2011

Endel Taniloo elulooraamat

Skulptor Endel Taniloo elulooraamat „Teekond muusa juurde“ annab nauditavas keeles ülevaate iginoore ja elurõõmsa kunstniku põnevast elukäigust.“Monumentalist jumala armust“, lugematute kunstiajalukku läinud tööde autor, õppejõud, tulihingeline kunstielu korraldaja ja kultuurielu edendaja on alati olnud uudishimulik elujälgija – talletatut jagab ta nüüd lugejatega.

Raamat on illustreeritud rohke pildimaterjaliga ning sisaldab Endel Taniloo tööde ja näituste täieliku nimestikku.

Teekond muusa juurde kulgeb läbi lapsepõlve Tartus pärmivabriku kandis, kuldsete lokkide lehvides krutskimehe, kuid usina õpilasena läbi koolide (poistekoolis tuli küll lokid langetada „tulevase hariduse ohvrialtarile“) Tartu Õpetajate Seminaris omandatud algkooliõpetaja kutseni. Kirevad ja tormakad tudengiaastad lükkas elu edasi sõjajärgsesse aega, sest õpingud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Anton Starkopfi käe all (autori sõnul toimus seal tema esmakohtumine Muusaga) katkestas sundmobilisatsioon ja sellele kohe järgnenud aastad sõjavangina Novosibirski laagris. Autor ei jaga oma mälestustes läbielatud õudu, vaid rõõmu leivatükist, leitud sõbrast, võidetud võitlusest ja sellest, et ikka õnnestus jalgele tõusta – surm ei saanud vintskest mehest võitu.

Tagasi kodus, lõpetas Endel Taniloo Tartu Riikliku Kunstiinstituudi eeskujuliku hinde saanud diplomitööga „Naiskorvpallur“ – akt ei tulnud neil aegadel kõne allagi ja sporditemaatika andis võimaluse avada inimkeha olemust. Muusa kutse ei lasknud ühtegi loengut vahele jätta, aga energiat jäi üle ja nii mängis ta Ado Vabbe juhatusel tantsuorkestris kitarri, oli innukas rahvatantsija, edukas vehkleja ja lauatennisist (oskus hästi kaotada sai minu järgmiste võitude eelduseks – lk 65).

Kohe pärast instituudi lõpetamist algas aastakümnetepikkune töö loovkunstnikuna. Raamatust leiab mõnusaid mälestuskilde taieste sünniloost, mõtteid kunstist ja kunstniku missioonist, vanavarahuvist ja sellest, mis juhtub, kui meest puudutab Pegasus.

JOOKSEV AASTA